Tere, mina olen Ülle!
Ma ei tea, kuidas teil, aga meil on ikka väga suur osa elust käinud köögis ja sööki tehes ja söögist mõeldes. Lapsepõlvekodus sõime kõik hommikusöögid ja õhtusöögid koos perega. Isa aitas sageli emal kõik ette valmistada ning oli söögi tegemise ajal köögis emale seltsiks. Kui mina ja õde olime suuremad, pidime samuti osalema kartulite ja porgandite koorimises ning hiljem nõusid pesema. Mitte miski ei ületa aga mälestusi küpsetamisest!
Kukleid tehti suure pesukausi täis, mitte 10 tk ja seda juhtus ikka mitu korda kuus. Korbid ja muud plaadikoogid küpsetati puudega kuumaks köetud ahjus – sellist kollase-tumepruuni laigulist kohupiimakorpi pole mina mujalt saanud kui maa-vanaema Maria elutoa ahjust. Linna vanaema Alma leib oli 2 ja poole vaksa pikkune ning sisaldas nii suitsuliha, pekki kui räime. Tema kapsapirukad olid poole saiapätsi suurused ning üks mulgikorp taldriku suurune. Vanaemalt pärides, mida ta küll oma kookidesse paneb, et need nii head on, itsitas ta rahulolevalt ja vastas, et ikka kõike head ja paremat! Kui onu praadis meile suveõhtutel koogelmoogeliga saia tee kõrvale, siis tegi ta sellest kõrge torni – usun, et sinna kulus paari saiapätsi jagu saia, mille mina, õde, täditütar ja tädipoeg ning muidugi onu ise ka isukalt ära nosisime. Ise olime loomulikult kõik pulkpeenikesed, sest jaurasime pikki päevi ümberkaudsetel teedel, metsas, järve ääres ja põldudel ning õhtusest saiapeost ei jäänud järgmine päev grammi ka naha vahele.
Nagu aru saite, meil toiduga ei koonerdatud ega dieeti ei peetud. Rõõmu kodutoidust ja küpsetamisest võtsin kaasa enda pere luues ning nüüd jagavad neid väärtusi edasi juba oma täiskasvanud lapsed.
Muu taust
Sündinud Viljandis. Ema poolt mulk, mitu põlve esivanemaid sündinud ja elanud Paistu kihelkonnas. Kõik oma lapsepõlve suved ja koolivaheajad veetnud mulgi vanaema Maria juures. Side juurtega säilinud tänaseni läbi vanemate ehitatud maakodu.
Teine oluline vanaema oli linnavanaema Alma – mina mäletan teda kas küpsetamas, kudumas või ravimtaimi korjamas. Ja talle meeldis õlu … suhkruga :).
35 aastat pealinlane.
Hariduselt ökonomist ja terviseteaduste magister. Teinud tööalaselt mitu totaalset kannapööret, sest inimesel peab huvitav olema. Mis mõte sel kõigel muidu üldse on?
Täiendõppelt kutsega toitumisterapeut, staaž 15 aastat. Konsulteerin ja koolitan siiani. Toit ja toitumine – lemmikteemad.
Küpsetamise ja retseptide arendamise osas – iseõppija.
Uus ja mulle väga oluline roll: vanaema kahele imearmsale põnnile.
Millal ja miks minust sai gluteenivabalt küpsetamise huviline
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et enne toitumisnõustajaks õppima hakkamist polnud ma enesele isegi teadvustanud, et küpsetada saab ka muudest jahudest kui nisu, rukis, kaer ja oder. Aasta siis oli 2009. Esimesed riisijahust pannkoogid tulid aga nii kohevad ja kõhule nii kerged, et sellest ajast saadik on nisujahu mu jahudekapis pigem harv külaline kui püsielanik.
15 a tagasi ei teadnud ma veel midagi psülliumist, ksantaankummist või tapioki tärklisest (polnud kohalikust kaubandusest saadagi), seega jäin pikkadeks aastateks küpsetama piiratud valikut – gluteenivabal põhjal magusaid ja soolaseid lahtiseid pirukaid, keekse, muhvineid, küpsiseid ja … muidugi pannkooke. Hiljem lisandus hapendatud tatraleib, seemneleib, näkileivad. Mõned nendest retseptidest on leitavad ka minu ja Eva-Liisa Kaaristo raamatust “GK – teadliku toitumise alustala”.
Kuivõrd ma pole eriline koogisõber, küll aga armastan jäägitult juuretisega tehtud rukkileiba, kardemoni- ja kaneelikukleid ja soolase täidisega (eriti kapsa-, porgandi- ja spinatiga….mmmm) pirukaid, siis need olid põhilised, mille maitsetest ma gluteenivabalt küpsetades puudust tundsin. Mul ei ole tõsist ega tungivat vajadust gluteenivabalt süüa, ometigi ei ole võrreldav kõhu tunne peale gluteenivabadest koostisainetest küpsetatu söömist võrreldes nisust või rukkist küpsetatuga. On see gluteen või on need raskelt seeduvad süsivesikud, mida nisus ja rukkis ohtralt on, see ei olegi mulle tegelikult tähtis – soole ärritussündroomi puhul võivad kaebusi ägestada mõlemad. Peale mitut põetud Covidit oli mu seedimine lootusetult sassis, tavapärased võtted kõhu rahustamisel ei aidanud ja pöördusin gastroenteroloogi vastuvõtule.
Olen tsöliaakia geenide kandja ja oli kahtlus, et Covid on haiguse vallandanud, kuid õnneks olid tulemused negatiivsed. Jäi kahtlus mittetsöliaakia gluteenitundlikkusele, sest seostasin kaebuste ägenemist gluteeniga. Tegin arsti ettepanekul rangema gluteenivaba perioodi ja jälgisin enesetunnet. See aitas! Peale 7 kuud vaevusi sain oma kõhu tervise tagasi.
Ma ei ütle vahel ära ka tavalisest hapusaiast, leivast või kuklist, sest ma ei pea jälgima ranget dieeti, aga uudishimu ja väljakutse gluteenivabalt küpsetada istub mul siiani sees ning küpsetan iganädalaselt. Kodus mul nisujahu pole, sest saan kõik soovitu tehtud gluteenivabade jahude abil.
1,5 aastat tagasi alustasin gluteenivaba juuretise loomisega ning nüüd on mul küps ja stabiilse koostisega juuretis, mida olen jaganud kaasa ka kümnetele töötoas osalenutele. Nüüd on mu gluteenivabadel küpsetistel see UMAMI mekk ja tervislikkus, millest olen kõik need aastad puudust tundnud, olemas. Oskus teha rullitavat-vormitavat tainast annab vabaduse küpsetada ka kukleid, pirukaid ja pizzat.
Ma pole eriline magusasõber, aga vahel ikka küpsetan kooke, muhvineid ja keeki ka ning jagan parimaid palu ka siin kodulehel.
Ma tean, et minusuguseid enda või laste tarvis gluteenivabalt küpsetajaid on üksjagu, kuid kõigil ei ole aega ega huvi retsepte arendada. Olen saanud perelt, sõpradelt ja kolleegidelt oma küpsetisi maitsta andes palju positiivset tagasiside ning julgustust neid oskusi ja retsepte ka teistega jagada.
